19ma
Allikukivi Veinimõisa marjapõõsad

Kes meist pole nautinud romantilisi lugusid elust Prantsusmaa või Itaalia veinimõisates, mis meie karmis põhjamaises kliimas tundub täiesti ilmvõimatu ja  kättesaamatu eluna. Kuid eeslased on ju tuntud kangekaelad. Ja kui sa siiski ei taha kolida elama Lõuna -Prantsusmaale, siis tuleb veinimõis rajada siiski siia halli ja sombusesse Eestisse.

Juhuse tahtel sattus meie teele äsja tühjaks jäänu mõisakool, mis vajas uut hingamist  ja mõtet. Nii alustasimegi 2016 aastal esimese veinimõisana. Kümmet põlve ajalugu polnud kusagilt kaasavaraks võtta, aga meil on eestlaslik jonn mille abil püüame takistused võimalusteks pöörata. Olgu, kui viinamarjad kasvavad meil kehvasti, siis meie võimalus on kodumaised marjad. Olgu, kui meil puuduvad ajaloolised veinikojad, siis meie võimalus on ajalooline kelder, mis tuleb veinikeldriks muuta. Aasta unistamist, aasta plaanimist ja aasta ehitamist, nagu vein mis läheb aasta-aastalt aina paremaks.

Veinikeldri ehitamine

Tagant järgi pilte vaadates tekib endal ka küsimus, kas tõesti oli pilt nii hull, sest esimesest päevast peale oleme ise elanud vaid unistustes. Esimese tööna tuli vabaneda kipsist seintel ning seda seal kohe rohkesti.

Peale esimesi lammutustöid, mil peamiselt tegeleti vaid vanade pealiskihtide eemaldamisega, hakkas vana maja end meile avama ja täiesti üllatuslikult avastasime nii uhkeid tellis- kui maakiviseinu. Sekka muidugi ka nõukogude aegset ehituskunsti, kus töid tehti tihtipeale käepärastest materjalidest.  

Kipsplaadist puhastatud seinad
Vana ajalooline sein

Põnevaim periood algas siis kui ruumid prahist puhtaks said. Parim kingitus on kuldsete kätega ehitaja ja selles punktis meil tõesti vedas,  kuid vähem tähtsat rolli ei mänginud karm ehitusjärelevalve ja muinsuskaitse spetsialist, kellega iga kahe nädala tagant neljakesi tehtud tööd ja uued paanid üle vaatasime. 

Lõpuks hakkasid tulemused paistma, oli jäänud veel vaid värvimise töö ja olime juba hasartselt valmis tootmisseadmeid sisse tooma. Kuid oh häda, nüüd alles hakkasid avalduma vana maja  kapriisid. Esmalt ootasime nädala, et seined kuivaks ja saaks pintslid haarata, siis ootasime veel kaks nädalat, siis ootasime kuu ja siis veel kuu ja siis veel kuu ja nii ootasime 9 kuud. Vahepeal tulid meile appi Tehnikaülikooli teadlased, kellega saime paika tuulutusrežiimi. Suurepärane näide teadlaste ja ettevõtjate koostööst.

Lõpuks on ta valmis. Meie siirad tänud oma ehitusfirmale, järelevalvele, muinsuskaitsele, teadlastele!

Uued säravad veinitünnid on kohale sätitud, põrand on puhtaks pestud ja ootab, et Veinimõisa oma marjaaias sirguvad rabarberid piisavalt pikaks kasvaks, et nendest esimene rabarberivein vast renoveeritud keldris käärima panna.

Kõike seda toredust saab tulla ka oma silmaga vaatama, teeme huvilistele ekskursioone ja näitame kuidas kaasajal mõisa majandada. Lähemalt saab sellest lugeda siit: https://www.allikukivi.ee/tule-kulla/

Viimane viimistlus
Uued veinitünnid

Milline oli veinimõisa esimene veinikoda?

Ah, et kus me siis seni veinitegime? Ikka veinimõisas, kuid neid ruume oleme kiivalt võõraste silmade eest varjanud. Vähestel on olnud õnn sinna sisse kiigata. Meie praegused tootmisruumid on väga väikesed ja kohandatud ümber kooliaegsetest pesuruumidest Tihtipeale tuli neis liikuda külg ees ja pildistamiseks tuli minna hoopis teise ruumi. Suuremaid töid tegime aga hoopis õues. Oma kõige esimese veini, milleks oli rabarerivein, panime käärima 17.05.2016 ja need varred sai veel noaga hakitud.

Kui nüüd esimese Eesti oma veinimõisa lühikesele ajaloole tagasi vaadata, siis on seda juba tervelt 4 aastat ja kuigi see pole olnud päris nagu elunautimist õpetavas minu lemmikfilmis “Hea aasta” vaid pigem nagu veinimõisa igapäevaelu kajastava “Tagas Burgundiasse” kodumaine version, toimetame edasi. 

Jälgi meid sotsiaalmeedias: